Kriitiline pooltund

Ühel päeval oma larbitegelaste tekkimisele mõeldes tekkis tähelepanek, et mängu algus on uuele tegelasele üks kriitilisemaid hetki.

Rollid sünnivad mõnest läbivast mõttest või jaburast kiiksust ja on (seda vähemasti minu puhul) tihti algul äärmiselt tekstilised: kirjutan olulised märkmed üles ja saadan mängujuhtide suunas teele. Järgmine rolliline tegevus toimub tihti alles mängule sõites, kui on aega välja mõelda kuidas olla ja mõelda nagu see, keda kehastama hakata. Mõelgem nüüd eelnevale tagasi: praeguse hetkeni ei ole see tegelane hetkegi reaalselt eksisteerinud.

Ühel päeval oma larbitegelaste tekkimisele mõeldes tekkis tähelepanek, et mängu algus on uuele tegelasele üks kriitilisemaid hetki.

Rollid sünnivad mõnest läbivast mõttest või jaburast kiiksust ja on (seda vähemasti minu puhul) tihti algul äärmiselt tekstilised: kirjutan olulised märkmed üles ja saadan mängujuhtide suunas teele. Järgmine rolliline tegevus toimub tihti alles mängule sõites, kui on aega välja mõelda kuidas olla ja mõelda nagu see, keda kehastama hakata. Mõelgem nüüd eelnevale tagasi: praeguse hetkeni ei ole see tegelane hetkegi reaalselt eksisteerinud.

Kirjutas Irve

Mõnes mõttes on mängu algus sellele olematule tegelasele päris paras šokk. Näiteks on mul alati peas tunnetus kuidas ja mis maneeridega peaks too uus tegelane kõnelema: paraku pole ma kunagi kindel, et mis hääl selle tunde pealt siis lõpuks suust välja tuleb. Kas tuleb liiga totralt? Äkki on liiga vale või teistmoodi kui vaja? Fakt on see, et isegi kui olen kodus midagi proovinud, omab esimene rollis kõneldud lause liiga tugevat defineerivat rolli. On juhtunud, et see esimene kõnelemiskord keerab kogu senise iseloomu pea peale või avab korrapealt rolli mõne seni nähtamatu nüansi.

Kuna mängu algus rolli nii ebaproportsionaalsel viisil mõjutada suudab, armastan seda algust veidi pikema aja peale välja venitada. Nii oli see juba enne selle mõju teadvustamist. Esimese asjana meeldib mulle väike jalutuskäik mängualal. Lisaks kohaga tutvumisele on sel ajal hea rollis olles mõtlemist harjutada. Ka jalutamine ise annab tunnetust: kas see toimub ettvaatlikult või liigjulgelt? Kui kiiresti? Miks ma üldse parasjagu jalutan?

Kui jalutamine on mõtteid ja tunnetust piisaval määral korrastanud on aeg leida mõni huvitavam tegelane ja ära kuulata see hääl, millega seekord räägin. See esimene vestlus möödub kuidagi põgusalt, justkui riivates, et ei oleks kohustust olla järjepidev ja end lõplikult seesuguse tegelasega siduda. Pärast väikest järelmõtlemist lähen ma mänguga kaasa sellisena nagu mängu algus mu tekitas.

Ma ei usu, et see on ainuvõimalik meetod: mõni armastab suplema minnes end kohe üleni märjaks kasta, mõni mängib oma jalgu mööda üles roniva märja randi ja külma tuulega tükk aega. Larbi algus on minu jaoks aeglane vetteminek: enne mängu sukeldumist tuleb end uues keskkonnas kuidagi uuesti üles ehitada.