Lauamäng: Aye, Dark Overlord

Kari väikesi räpaseid goblineid on Kurja Isanda trooni ette kampa kogunenud ja värisevad seal igaüks ise rütmis. Keha veidi küüru vajunud, käed alandlikult sorgus, pilk eksleb kõikjal mujal, et isanda pilguga mitte kohtuda. KES ON SÜÜDI kostab isanda kolbast kale hääl. Käsilased vaatavad üksteisele otsa ning äkitselt astub üks neist paar tõtakat sammu ettepoole. Ta mõistab, et teda küll tõugati, kuid hakkab väriseval häälel kõnelema: “Auväärt isand, nemad seal…” Täna kirjutame lõbusast rollimängulisest lauamängust Aye, Dark Overlord.

Kari väikesi räpaseid goblineid on Kurja Isanda trooni ette kampa kogunenud ja värisevad seal igaüks ise rütmis. Keha veidi küüru vajunud, käed alandlikult sorgus, pilk eksleb kõikjal mujal, et isanda pilguga mitte kohtuda. KES ON SÜÜDI kostab isanda kolbast kale hääl. Käsilased vaatavad üksteisele otsa ning äkitselt astub üks neist paar tõtakat sammu ettepoole. Ta mõistab, et teda küll tõugati, kuid hakkab väriseval häälel kõnelema: “Auväärt isand, nemad seal…” Täna kirjutame lõbusast rollimängulisest lauamängust Aye, Dark Overlord.

Kirjutas Heiki

Arukamad meie hulgast on ikka tüüpilise fantaasiasaaga lõppu jõudes, kus kuripaha plaanid on nullitud, orkide-goblinite hordid taganema löödud, printsessid päästetud, artefaktid hävitatud, küsinud endalt: “ja mis nüüd edasi?” Sellele küsimusele pakubki vastust itaalia autorite mäng Sì, Oscuro Signore!. Inglise keeles on selle välja andnud Fantasy Flight Games nime all Aye, Dark Overlord!. Paras on siinkohal märkida, et Aye ei hääldata mitte “ajee”, vaid “ai”.

Mängu ivaks on peakurjami pahameel pärast eelpoolviidatud plaanide läbikukkumist ja goblinitest käsilaste häda endi välja vabandamisel: viimased ju teavad, et ühest nende hulgast peab patuoinas saama. Pildikestega kaartide abil – või takistusel, kuidas kunagi – jutustavadki mängijad äpardunud lugu, sealjuures Tumeda Isanda ees lömitades ja pugedes.

Mäng põhineb Itaalia koomiksil Rigor Mortis, mis küll vaid itaalia ja hispaania keeles ja paberkujul ilmub, kuid mille sisuks näivadki olevat keskmise fantaasiamaailma – nimeks Kragmortha – pahalaste läbikukkumised. Koomiks on aluse andnud teiselegi mängule (Kragmortha) ja samuti on käesolevale mängule toodetud üks laiend (mis pole küll inglise keeles ilmunud)

Peab kohe rõhutama, et selleks, et mängu mängitud saaks, pole eksootilisema lugemismaterjali läbitöötamine vajalik – Kragmortha paistab olema Harju keskmine fantastikamaailm, kergete humoorikate aurupungisugemetega, et igaüks, kes paari “Sõrmuste Isanda” paroodiaklippi näinud on, peaks teemat tabama.

Mängu reeglid on kahjuks sedavõrd kehvasti kirjutatud ja segaselt organiseeritud, et pärast kolm korda lugemist ja viis korda  läbimängimist suutsin neist endiselt uusi nüansse avastada. Olgu seetõttu nad siis siinkohal lühidalt kokku võetud:

  • Mängu alguses saab iga goblin endale kolm tegevuskaarti ja kolm vihjekaarti, Tume Isand saab endale kolm vihjekaarti.
  • Tume Isand alustab kolme vihjekaardi mängimisega ja jutustamisega selliselt, et selgub tema kuri plaan ning selle nurjumine.
  • Mängijad jätkavad loo jutustamist avaringiga, kus tuleb mängida üks kuni kolm vihjekaarti ning seejärel võib loo jutustamisjärje edasi anda.
  • Hilisemad ringid toimivad avaringiga sarnaselt, kuid jutustamise kohustusest vabanemiseks tuleb mängida ka väljasirutatud nimetissõrmega  tegevuskaart.
  • Kui kellelegi antakse jutustamisjärg tegevuskaardiga,  võib ta kohe võtta ühe tegevuskaardi. Peale oma käimiskorra lõpetamist tegevuskaardiga võib tõmmata nii palju vihjekaarte, et käes oleks kolm vihjekaarti.
  • Avali peopesaga tegevuskaardile võib juurde mängida vihjekaardi, et sundida parasjagu rääkivat teist mängijat vihjet oma loosse lõimima.
  • Kui mängija ei suuda mängida vihjekaarti, saab ta Tumedalt Isandalt kurja pilgu.
  • Kui mängija ei suuda mängida jutujärge edasisaatvat tegevuskaarti, saab ta Tumedalt Isandalt kurja pilgu.
  • Lisaks eelnenuile võib Tume Isand anda kurje pilke sobiva aupaklikkuse puudumise või omavahel vaidlemise eest või “niisama”, profülaktilises mõttes.
  • Kui mängija saab kurja pilgu ning on tema jutustamisjärg, läheb see automaatselt edasi. Kui mängija saab kolmanda kurja pilgu, on tema kaotanud ning mäng lõpeb.

(Mängukarbis sisaldub ka taktikaline Aye, Dark Master reeglite variant, mille puhul Tumeda Isanda roll ringiratast käib ja mängijad üritavad vihjekaarte enda ette koguda, et võita. Seda järgi proovida saanud pole, kuid lugemisest jääb mulje, et need reeglid üritavad olla midagi, mida sellele mängule loomu poolest olla antud pole. Kaardiseeriate kogumiseks mängige pigem Lost Cities’t või Coloretto’t.)

Mängu koostisosade kohta pole just palju öelda: tegemist on kaartidega (kokku 165), mis ei anna heade komponentide poolest tuntud Fantasy Flightile just võimalust hiilata. Kaardid on siiski heale papile trükitud ning muheda joonega joonistatud. Karp on neist tuubil täis, erinevalt nii mitmestki “täispuhutud” karbiga mängust, kus õhku rohkem kui juppe. Kiita võiks “kurja pilgu” kaartide visuaalset lahendust, mille iga järk näitab Tumeda Isanda nägu lähemalt, tuues tema kurja pilgu sedavõrd raskemalt õnnetu goblini peale. Oma töö teevad kaardid väga hästi ära.

Kurja Isanda pilk

Olen seda mängu mänginud juba üpris mitme erineva grupiga ja pean tunnistama, et see töötab.

Töötab küll ehk seltskonnast olenevalt: heade rollimängijatega või muidu sõnaosava rahvaga on goblinite tobedad vabandused ja maruvihase põhipaha röökimine korralikult naeru esile kutsuv vaatepilt. Tagasihoidlikumas või reeglitest rangelt kinni hoida püüdvas seltskonnas võib jääda mulje, et mõned mängijad eelistaksid midagi muud mängida.

Kindlasti ei tohiks Tume Isand leppida sellega, et goblinid vaid järjest kaarte mängivad ja oma järge edasi saadavad, vaid peaks selle asemel nõudma põhjalikke selgitusi ja aruandmist iga pisiasja kohta. Segasele ja igavale jutule peaks lihtsalt kuri pilk järgnema – mängu uba on siiski naljakad seletused ja kergekoeline rollimäng, mitte see, kelle Tume Isand tuhaks teeb.

Omapärase kogemuse ja lühikese mänguaja tõttu julgen seda mängu absoluutselt igaühele soovitada. Aega kulub vast vaid 20–30 minutit, enne kui mõni goblin tulekeraga tuhahunnikuks söestatakse. Mäng toetab ametlikult 4 kuni 6 mängijat. Kord suurema seltskonnaga proovinuna arvan, et see on ka mõistlik suurus, suurema grupi puhul ei jätku Tumedal Isandal paratamatult kõigi goblinite “ülekuulamiseks” tähelepanu. Väike takistus on siiski hind – Ludo küsib mängu eest 350 krooni, mis on märksa enam kui selle eest välisriikide internetipoodides nõutakse.

Mõte, mis paratamatult korduvalt peale tuli, on see, et tegelikult on kaartide tähendus siin mängus üsnagi piiratud – nad võrdsustavad, piiravad ja stimuleerivad mängijate kujutlusvõimet ja jutuvestmisoskust. Kas ehk oleks võimalik see mehhaaniline probleem ka teisiti lahendada? Tuleb välja, et nii see ongi. Jutuvestmismänge, mis ei ole piiratud etteantud kaartidega, on veel (näiteks The Extraordinary Adventures of BaronMunchausen ) ja ehk on edaspidi võimalust neist Sisaliku blogis kirjutada.

Üks väike hoiatus ka – väga elavalt rollide väljamängimine muudab üpris võimatuks teie ümber millegi arukaga tegelemise. Olen seda maitsta saanud nii mängijana (restoranis meie seltskonna lähedal istunud inimesed hakkasid vaikselt ümber kolima), kui ka ise Aye, Dark Overlord’i mängiva seltskonna kõrval Factory Manager’i õpetada üritades. Ärgem seda üksteisele tehkem!

Viited

Mängu väljaandja Fantasy Flight Games
Teine sama koomiksi põhjal loodud mäng Kragmortha

  • Räägin veidi ka Sisaliku ja lauamängude suhetest. Meie üldine seisukoht on see, et lauamängud ei ole “päris meie teema”. Seda analoogselt taaskehastamisega.

    Erandid, mis reeglit kinnitavad, on need mängud, milles on tugev rollimänguline element sees. Viskaksin siinkohal õhku mõtte, et näiteks uus Dungeons & Dragons on kohati isegi rohkem “lauamäng” kui siin äsja kirjeldatud kurja isanda mäng.

    Aga piiri tõmbaksin üsna meelevaldselt Paranoia kaardimängu ja Ussisõnade vahele. Mõlemat neist võib mängida täiesti reeglipõhiselt või siis reeglipõhiselt meeletu rollimängulise jutuvadaga koos. Paranoia kaardimäng seevastu on olemasoleva rollimängukaubamärgi küljes olev asi ja seetõttu rohkem meid huvitavas valdkonnas.

    Lühidalt: Kajastame vaid lauamängude rollimängupoolset ja suhtlusrohket poolt.

  • “Aye, Dark Overlord” on nüüd Ludo lauaängupoodides taas saadaval. Veel on selle kõrvale pakkuda rollimängulist lauamängu “Red Dragon Inn”, kus tegevus toimub peale üht ägedat seiklust kõrtsilaua taga.

    http://lauamangud.ludo.ee

  • Heiki1

    Allanil muidugi on täielik õigus Ludo kaupa siin promoda, samas soovitaksin hoolikalt kaaluda, mida “rollimänguline” Red Dragon Inni puhul tähendab.

  • Olen ise selle mängu suur fänn ning olen seda hea ''Dark overlordiga'' mänginud.
    Kui on hea dark overlord ja hea kamp, kus on ka mõned mängust mittehuvitatud inimesed, siis on naljakas vaadata, kuidas dark overlord nende lobisemise peale karjub nende peale ning annab neile kurje pilke.

  • Olen nüüd mängu paar korda ka mängida saanud.

    Minu kogemuses peab olema pimeduse vürst kõige hullemalt paha tujuga asi üldse. Pikki intellektuaalseid arutelusid võib pidada kohtus, kus on aega vaagida.

    Ja Heikiga olen siin nüüd 100% nõus, et tuleb küsida täpsustavaid küsimusi ja tuleb hoida narratiiv hästi käpa all. Lisaks on täiesti okei tuua sisse lisadetaile.

    Hea mäng on igal juhul tõesti.