Mängujuhi piiramatu veto

Higgins kirjutab sellest, kuidas võiks lahendada üht laua taga täringuid veeretades potentsiaalselt häirivat standardsituatsiooni: mängujuhi vetot.

Higgins kirjutab sellest, kuidas võiks lahendada üht laua taga täringuid veeretades potentsiaalselt häirivat standardsituatsiooni: mängujuhi vetot.

Kirjutas Higgins

Sattusin lugema oHpuu artiklit reeglitest, nende arvukusest ning üldse laiemast kasutusest. Nõustun, et assortii reaalselt kasutatavatest reeglitest sünnib mängu käigus ning et grupi ühine visioon vajab kokkulepet. Sooviksin artiklis mainitud mängujuhile antava voli ja eesõiguste teemal lisada ühe mõtte.

Pilt: .m for matthijs, Flickr

Asja kallale

Mängujuhi piiramatu veto võib viia võimu alatu ärakasutamiseni. Toome näite: oletame, et tegelane teab kuidas leida ülemuste kohta kompromiteerivat infot ja sellega oma nahk päästa. Selleks on tarvis korporatsiooni seifi sisse murda. Situatsiooni lahendamiseks läheb vaja veeretust.

Olukord A: Veeretus õnnestub ja tegelane saab seifi lahti. Mängujuht kirjeldab seifi sisu, aga kompromiteerivat infot seal ei leidu.

Olukord B: Veeretus ebaõnnestub ja tegelane ei saa seifi lahti. Tegelase toast lahkudes ütleb mängujuht, et tema pilgu püüab paberikorvis olev käkras paberileht, mis osutub lähemal uurimisel kompromiteerivaks infoks.

Käesolevas näites on mängujuht kübaratrikiga muutnud õnnestunud veeretuse läbikukkumiseks ja ebaõnnestunud veeretuse edukaks käiguks vastavalt sellele kuidas parajasti vaja.

On see halb praktika?

Arvan, et ei leidu mängujuhti, kes poleks eelnevas näites leiduvat võtet kordagi kasutanud. Tehniliselt on kõik korrektne, veeretus on leidnud oma väljundi, aga ometi läks kõik just nii nagu mängjuht seda soovis.

Isegi kui oma rolli sisse elanud mängija seda kohe ei märka, on kõrvaltvaatajale selge, et olukorras A soovis mängujuht, et tegelane komprimiteevaid materjale (veel) ei avastaks. Sama selge on, et olukorras B oli info leidmine ülivajalik. Kalk reaalsus on aga järgmine: ei mängija veeretusel, ega ka veeretuse tulemusel ei olnud sündmuste käigu mõjutamusel mitte mingit olulist rolli. Tegelane sisenes ruumi, ning lahkus kas koos infoga või ilma selleta.

Kas mängija avab selle koha peal protestiks oma suu? Ei; kuid liigse kasutamise puhul seda märgatakse ning eriti terava tajuga on mängujuhikogemusega mängijad.

Lahendus

Mis oleks, kui kogu grupp teaks enne veeretust mõlema kaalukausi sisu? See võtaks mängujuhilt natuke liikumisvabadust, kuid samas kindlustaks selle, et mängija veeretus tõesti sündmuste käiku mõjutab.

Olukord A primm: “Sulle tundub, et seif on kaitstud nii, et ebaõnnestunud muukimine sulgeb ta igaveseks ja isegi kui ukse lahti saad, käivitad alarmi. Veeretad?”

Olukord B primm: “Sul on tunne, et seifi saad igal juhul lahti, aga võib juhtuda, et käivitad selle käigus alarmi. Veeretad?”

Mis siis tegelikult võrreldes eelnevaga muutus? Olukorra A primm puhul ei taha mängujuht ikka, et tegelane info avastaks ja sellega minema saamine on päris keerukas – alarm käivitub igal juhul. Isegi kui tegelane saab info kätte, tuleb tal tegeleda turvameeste ja muude probleemidega. Olukorra B primm puhul saab et tegelane info igal juhul kätte, ehkki tal tuleb võibolla turvameestega tegelda.

Miks alarm olukorras A primm alati käivitub? Sa oled ju mängujuht! Mõtle midagi välja! Muutus aga see, et sellise ülesehituse puhul on mängija poolt tehtud veeretus igal juhul  oluline. Lisaks tekkis mängijale väike võimalus olukorrast A primm info kätte saada või vähemalt paberitele enne turvameeskonna poolt kinni nabitud saamist pilk heita.

Teine lahendus

Ülaltoodu pole sugugi ainuke lahendus. Võib ka lihtsalt tunnistada, et mängujuhil on tõesti täielik vetoõigus. Kui ta tahab, et tegelane leiaks info, siis ta leiab… kui ei taha, siis ei leia. Ja seda kõike ilma ühegi veeretusega.

Universaalolukord: “Käid ära ja leiad/ei leia pabereid, mis edasi?”

Milleks veeretada kui see midagi ei mõjuta? Kas minu mängudes saaks vaenlase kohta tema kodust kompromiteerivat infot ilma ühegi veeertuseta kätte? Kui kangelane teeb korraliku taustauuringu ja seetõttu teab, et kedagi pole hetkel kodus? Tegevust kirjeldatakse põhjalikult? Sissetungija on pädev seifimuukija? Vabalt saaks ilma veeretuseta!

Seda muidugi üksnes olukorras, kus tahan et asjad nii läheks. Jah — mulle meeldib mängujuhina omada vetot: kellele ei meeldiks? Vähemalt ei lase ma oma mängijatel tühjalt täringuid loopida.

Kokkuvõtteks

Alati on hea teada ühe või teise mängugrupiga ühinedes välja uurida millised on nende eeldused ja eelistused. Kas mängujuhi veto või siis kaalukausimeetod. Lihtsalt… esimese puhul…. ärge palun laske oma mängijatel mõttetult täringuid visata, kui te juba teate mis tulemusega see lõppeb. See ei aita kedagi. Näiliste veeretuste asemel võiks pigem teha veeretusi, mille puhul mängijad mõistavad mis kaalul on.

  • Meil oli selle artikliga toimetuses koletuid vaidlusi, sest tekkis väga palju mängujuhi stiili taga kinni olevaid vaidlusi. (Mulle seetõttu tundus ka lahe artikkel, et tekitas emotsioone.)

    Tahaksin ise lahti kirjutada üht artikliga kaasnenud mõtet, mida kuskilt lugenud olen. Arutluskäik oli selline, et filmi vaadates me tegelikult teame, et peategelane jääb ohusituatsioonides ellu. Mis meie elu põnevaks teeb, on see, kui palju ta selle käigus kaotab. Mõnikord kaotatakse aega, mõnikord emotsionaalseid investeeringuid, mõnikord esemeid, riideid, siledat nahka, verd või kehaosi.

    Põnev on see, et vaataja teab alati, mis on kaalul. Ja selle mõtte saab rollimängu üle tuua just täpselt analoogsetes olukordades. Mängijale võib aeg-ajalt veeretuse mõju ette ära rääkida. See ei pea olema sõnastuses: “Kui ära veeretad juhtub X ja kui ära ei veereta juhtub Y.” Võib kuidagi kirjeldusega mõista anda. Saab ka kaudsemalt nagu ülaltoodud näidetes.

    Teine mõte on see, et mina jään artiklist hoolimata kindlasti mõttetuid viskeid tegema ja visata laskma. Mõnikord nõuab seda situatsioon. (No salaukse otsimine on esimene päheturgatav mõte.)

  • Mulle mängijana tegelikult ka meeldib see, et ma (kunagi – no mitte päris) enamasti ei tea ette, kas antud viske ärategemisest on mingit kasu või mitte.
    Oh neid kümneid ja kümneid mittemillekskikasulikke naturaalseid kahekümneid küll..!

    Aga mina muidugi naiivselt usaldan oma mängujuhti selles, et kui paber oli prügikastis, mitte sheifis, siis see oligi kogu aeg prügikastis olnud.