Kangelaste motivatsioon ja selle kiire kadu.

Madis kirjutab larbil osalejate tahtest teha ebamugavaid asju. Raskeid seiklusi peetakse tagantjärgi ägedamateks, aga taoliste mängude korraldajad peavad piisavalt vaeva nägema, et osalejad tahaks ebamugavusi trotsida.

Madis kirjutab  larbil osalejate tahtest teha ebamugavaid asju. Raskeid seiklusi peetakse tagantjärgi ägedamateks, aga taoliste mängude korraldajad peavad piisavalt vaeva nägema, et osalejad tahaks ebamugavusi trotsida.

Kirjutas Madis

Erinevalt iidsetest kangelastest on meie tänapäevastel larbiseiklejatel kõhud täis, soojad varusokid kaasas ja kindel teadmine, et kui jamaks läheb, saab autoga kahe tunni pärast kodus olla. Seetõttu on alati ilge tüütus saada neid vabast tahtest tegema asju, mis nõuavad pikemaajalist ebamugavust. Kõige suuremaks segadusetekitajaks on sealjuures vabandus “ei jõua”. See ei tähenda, et inimene füüsiliselt nõrk või võimetu oleks, vaid enamasti pigem meelelist pehmust. Aastaläbi kestev mugav elu kuivas ja soojas on nii sügavalt sisse sööbinud, et enam ei nõustuta paremal juhul telgis magamise või vihma käes passimisega.

Mida teha kui tahaks korraldada larbi, kus mängijad tõesti peavad taluma füüsilist ebamugavust? Üks võimalik lahendus on mängijaid teavitada tulevastest rasketest oludest, samas hoolitseda, et neil oleks võimalus võtta ka paus kuskil soojas kuivas kohas.  Ma ei mõtle siin suhtumist “siin on telk, minge pange see endale kuhugile ülesse”. Mida rohkem korraldamist mängijate kraesse toimetada, seda kindlamalt nad oma kohustused tegemata jätavad. Hiljem hakkab pada katelt sõimama.

Telginäite korrektse lahenduse puhul võiks mängujuht küll mängijad telki ülesse panema saata, aga oleks samas eelnevalt ette vaadanud koha, välja valinud puud ja kontrollinud telgi komplektsuse ja ka selle püsti tõusmise. Praegustes talveoludes on mõistlik ka igal võimalusel korrutada vahetusriiete ja muude kuivade aksessuaaride tarvilikkust. Parimad mängud on need, kus vahepeal on mudaraske ja padumärg, aga lõpus saab kindla peale sauna ja kuiva sooja maja koos pajas podiseva õhtusöögiga.

Hoopis teine lugu on vaimne ebamugavus. Isegi siis, kui tundub olevat hea idee mõnel mängijal olukord võimalikult täbaraks teha, tuleks olukorraga tegelemiseks vahendid kätte jätta. Väljapääsmatu abituse tunne tekitab mänguvälist sappi, mis võib konflikti eskaleerudes kõigilt osapooltelt võtta isu asjadega edasi tegeleda.

Sellise möödalaskmise puhul on heade suhete taastamine raske aga vajalik. Kui mängijad (ja ka mängujuhid) on kannatuste talumiseks ette valmistatud, ei murduta nii kergesti. Kui sundida mängija poolvägisi iga hinna eest maailma päästma, tekib trots. Piirdugem võimaluse jätmisega. Kuigi mängujuhid korraldavad enamasti üritusi mõne oma isikliku fantaasia elluviimiseks, võiksid nad enamasti pealtvaatajateks jääda.

Mängijad: kriitikat tehes mõelge ka sellele, et seeriamängu korraldamise tahtele ei mõju mitte miski halvemini, kui isiklikult võetav ja korraldajale hinge minev kriitika. Siit ka näpuviibutus kritiseerijate suunas – olge alati viisakad ja pigem konstruktiivsed. Mängude edasine kvaliteet on kohati seotud ka tagasiside tooniga.

Ära mängukorraldajana unusta, et kriitika ei ole suunatud isiklikult sulle (juhul kui sa teadlikult siga ei väänanud) ja kõige hullemast tagasisidest on võimalik järgmiseks korraks midagi õppida.

Kokkuvõtteks arvestage, et laiskus mängu korraldamisel olme planeerimise ja ettevalmistamisega mõjub mängu kordaminekule kahjulikult. Vaadake otsa oma reaalsetele võimalustele ja kriipsutage läbi need ootused, mida te täita ei suuda. Planeerimine on eduka mängu alus.

Planeerimisvead võivad mustata ka mängijat: ei ole normaalne, kui stabiilselt jätab mängule ilmumata umbes 10% tegelastest, hiljem vabandades, et toimusid kiired asjaolude muutused. Kui ei jõua (vaimselt või füüsiliselt), anna julgelt varem teada. Kasu on isegi kahtlusest, et nii minna võib. Sel juhul on kõigil eelnevalt olnud aega riske maandada ja alternatiivseid olukordi läbi mängida.

Lõpetuseks sõltub raske mängu reaalne raskus väga palju ettevalmistusest ja osapoolte vahelisest informatsiooni jagamisest. Inimesed on nõus taluma karmimaid olusid, kui neid on julgustatud ja ette teavitatud enamustest muutujatest. Pärast on kõigil lõbus ja räägitakse veel aastaid, kui raske seiklusega asjaosalised hakkama said.

  • Olmelise ebamugavusega on minul mängijana sedasi, et olen üsna mugavaks muutunud ja pigem väldin seda.

    Teisalt arvan, et kui mul juba on lõbus, siis pole mul vihma ja külma vastu suurt midagi.

    Kui mul ei ole parajasti lõbus, siis vihm ja külm võimendavad seda kõike. Ilmselt on see kuidagi maslovi püramiidis kinni.

    Vaimse ebamugavuse kohta ei oska väga kommenteerida: kui see tähendab nõmedaid mängukaaslasi ja mängujuhi poolt päheistumist, siis seda ma küll ei talu. Või kui talun, siis väga põhjendatud puhkudel, kui see kuidagi mängule midagi lisab. (Noh: umbes et kui Juunioril kasvas mulle äge must jalg ja pidin oma tegelase liini ajamise asemel mingisuguse väravaga jahmerdama)

    Muidu on mul kohati tekkinud tunne, et larparid on üldistatuna tõesti muutumas mugavamaks. Isegi ei oska arvata kas on see hea või halb.

  • Ma olen üsna veendunud, et lisaks mugavaks muutumisele ollakse üldiselt valmis selle mugavuse eest ka rohkem maksma.

    Tasakaal on olemas. Oodatakse rohkem, aga vähemalt ollakse valmis ka rohkem panustama.