Hei, pugege peitu!

Larbikorraldajad unustavad mõnikord korraldustuhinas mõelda, kuidas nad ise mängul viibida kavatsevad. Mida see kaasa tuua võib ja mis suundades mõelda võiks, arutleb Irve.

Larbikorraldajad unustavad mõnikord korraldustuhinas mõelda, kuidas nad ise mängul viibida kavatsevad. Mida see kaasa tuua võib ja mis suundades mõelda võiks, arutleb Irve.

Kirjutas: Irve

Olen märganud, et larpidel unustavad mängujuhid pahatihti oma kostüümid. Võimalik, et see juhtub kuidagi kogemata ja võimalik, et ta tunneb end kuidagi süsteemist väljaspool paiknevana.

Arvan, et mängujuht võiks enda korraldatud üritusel ringi liikudes muu rahva sisse sulanduda. Kilejopedes on keepide ja tabardite vahel küll tore vihma taluda, aga mõelgem teistpidi: kuidas suhtutaks mängijasse, kes samas rõivastuses mängule ilmub? Kui koha, rekvisiitide ja mängijate kostüümistamisega on saavutatud õige miljöö, ei ole hea sellele lihtsalt sisse sõita. Samuti rikub selline “suvaline tüüp” ka võimalikud fotod.

Paar konkreetset näidet. Uue Ilma mängudel täitsid mängujuhid kohati ka rollilisi ülesandeid ja kui nad seda parajasti ei teinud, kandsid nad mänguvälisust tähistavat punavalget linti. Pahatihti on mängujuhid piisavalt teada, et see lint on hilisemates mängudes kõrvale vajunud. Samal teemal lasin omale valmistada triibulise helkurribadega mängujuhilindi (mille lisaomadus oli välklambiga fotod ära rikkuda).

Mängujuhi selget tähistamist on tehtud ka lindita. Kiilakad Küülikud jälgisid oma kokkukeedetud suppi karvaste küülikumaskide varjust (või alt, sest enamasti olid need maskid laubal). Muu rõivastus oli tagasihoidlik ja võib-olla ongi silmatorkamatus siin kohal kõige olulisem märksõna. Rongilarbil täitsid mängujuhid ühtlasi ka vagunisaatjate põnevat ülesannet: tähiseks kasutasime Edelaraudteelt laenatud jaamaülema mütse.

Mõnikord läheb ka paremini: Kettamaailma larbil oli mängujuhtideks Surm, Susan ja Albert ning maailma loogika kohaselt pidid kõik mängijad neid ignoreerima (sest surma peret, kui nad seda soovivad, näevad ainult võlurid ja surnud).

Veidi samasse teemasse: Öisel mängul armastavad mängujuhid kanda mugavuse huvides pealampe ja on seeläbi ühelt poolt hästi leitavad ja teiselt poolt hästi leitavad. Pealambiga ei ole viisakas seltskonnaga kaasas käia, sest võib-olla ei soovi seiklejad, et neid avastataks.

Kui sõjaväelane läheb lahinguväljale laigulistes rõivastes, et metsa paremini ära varjuda, võiks ka larbikorraldaja mõelda milliste rõivastega ta kõige paremini ümbrusesse sulanduda võiks. Metsa asemel on siis keskkonnaks mingi konkreetne ajastu ja seal seiklevad tegelased.

Milliseid häid või kehvemaid näiteid sel teemal meenub?

  • Ma loen seda ja mõtlen, et teiste vigadest on ikka kole raske õppida. Enamik korraldajaid tahab ikka oma jalaga igas kraavis eraldi järgi proovida, et seal tõesti on märg ja vilets olla ning tee peal oli lihtsam käia.

    Mitte niivõrd konkreetse postituse peale suunatud kommentaar kui üldine.

  • Arvan, et vigu tegemata ei õpi midagi ja larbitegemine on nagunii üks üleoptimeerimise festival.

    Üldse: kas äkki ma peaks lõpetama selle targutav-arutleva suuna, et kuidas larpi paremini korraldada ja lihtsalt maitea: vähem muretseda?

    Mu motivatsioon seda üldse alustada oli tegelikult see, et mul tekkis tunne, et kõik mängujuhid hüppavad samadesse aukudesse ja et seda kogemust peaks veidi ühtlustama. Täiesti meta-arutelu aga meil siin Sisalikus pole pärast loomist väga mõtisklemist olnud, et mis suunas edasi ja kas see on hea üldse.

  • tanel

    Samas, minu arvamus kohati on see et mängujuht võiks olla just erakordselt hästi nähtav ja eristuv. Mul on kordi old juhus kus mängujuhi staatus on ebaselge ja kas mina või mõni teine mängija ei ole teda nõuetekohaselt ignoreerinud. Või siis tuleb näiteks mängujuht kaugemalt, ja ei olegi näha seda punavalget lindijuppi, mis pahatihti on nii pisike et ka paari meetri pealt mõnikord ei märka.

    Imho parim mängujuhi kostüüm, selle nurga alt, mida ma näinud olen oli Arpeaul ühes rollimängu laagris, pilti sellest saate tema orkuti kontolt vaadata.

  • Arutlev stiil on hea asi.
    Ma usun, et tegelikult on ka nõuanded väga head asjad ja alati KÕIKI vigu ikka ei pea ise ära tegema. Sisalik teeb väga tänuväärset tööd kasvõi mängutegemise erinevate aspektide tutvustamiselgi.
    Üht koma teist saab kõrva taha panna juba teemasidki vaadates.
    Ja lisaks annab see artiklisari korraldajatele mingi võimaluse omavahel natuke suhelda. Muidu ikka… ma saan aru küll. Igaüks tahab teha Omamoodi ja Paremini kui keegi teine. Ja ega naljalt ei lähe kellegi juurde nõu küsima, et kuule, kuidas sina seda muret lahendaksid.
    Ja nõnda ei olegi nagu kokkupuutepinda ja emotsioon üksteise suhtes ei ole mitte niivõrd kollegiaalne kui (küllaltki elutervel, õnneks) konkurentsil põhinev.

    Aga esitada tuleks soovitusi jätkuvalt ettevaatlikult või isegi veel ettevaatlikumalt =) Alati ka soovitusele vastu rääkivaid argumente arvesse võttes. Et tegija (kel juhtub mõndagi) ei tunneks end kui avalikult vaimust vaeseks kuulutatu – temal oli ju ometi mitu head põhjust, miks ta tegi nii nagu tegi!

    Artiklid jäägu! Juba ainult seepärast, et annavad mõtteainet. Igaüks ei tarvitse kõigega alati nõus olla ja vahel ongi nii parem, kui tal on oma ja ootamatu lähenemisnurk – aga soovituste ja põhjenduste läbimõtlemine ei jookse kellelgi kunagi mööda külge ülearusena maha.

  • Üks põhjusi, miks teinekord mängujuhid on teinekord kostüümistamata – ajapuudus. Larbi korraldamise viimased päevad ja tunnid on tihti pilgeni täis prioriteetsemaid töid, et kui ükskord jõuab kätte üldbriif, pole enam aega kostüümimõtteid teostada.

    Erinev üritus tahab ka ilmselt erinevat lähenemist. Ammu Mytofestisil sidusin karjuva puna-valge paela endale pea ümber, väiksematel mängudel olen püüdnud nii tausta sulanduda kui võimalik (rõhuda sellele, et kui mängijad sind vajavad, viskavad nad otsiva pilgu ringi ja tabavad su enda selja tagant).

  • Nõustun, et mängujuht võib tahta olla selgelt leitav. Samas arvan, et ta peaks seda saavutama nii, et ta loodud mängumaailmasse sobiks. Kui jalutad tsiviilis oma kiviajalarbi kontrollis ringi, oled tahes-tahtmata segav võõrkeha.

  • Melyan

    Pooldan samuti mõtet, et mängujuht sulanduks võimalikult hästi mängumaailmaga, hädapärast sobib ka lihtsalt pikk keep õlgadel või miskit muud lihtsat ja ajastukohast, mis vähendaks karjuvat kontrasti. Meenub Iidmaa seeria, milles mängujuhid on olnud ühtlasi ka mängumaailma kurjad deemonid, kes ainukesena võisid punast kanda, lisaks ka punased näovärvid, -maalingud ning osalesid vajadusel ka mängutegevuses. Tundus täiesti toimiva lahendusena.

    Massüritused vajavad muidugi veidi teistsugust lähenemist ning neoonvest massilahingus käib kah, samas ehk annaks sedagi mingi hea ajastukohase, aga silmatorkavama kui tüüpiliselt halli-pruuni-mustakirju tavavarustusega lahendada.

  • Massivne_Kivi

    Minu arvates peaks sõltuma GM'i riietus sellest kas see on lahing või rollimängu larp. Sest lahingu larpidel on just tähtis et saaks Gm'i leida kui on midagi juhtunud(võideltakse ebaausalt, rikutakse reegleid jms.)

    Rollimängudel on tavaliselt asjad rahulikumad, seal üldjuhul on vähem rahvast ning tegevus mõnevõrra vaiksem. Seal oleks just nendel ja muudel põhjustel vajalik Gm'idele rollimängule vastav riietus.