Sisalik

Larbikorraldajad unustavad mõnikord korraldustuhinas mõelda, kuidas nad ise mängul viibida kavatsevad. Mida see kaasa tuua võib ja mis suundades mõelda võiks, arutleb Irve.

Kirjutas: Irve

Olen märganud, et larpidel unustavad mängujuhid pahatihti oma kostüümid. Võimalik, et see juhtub kuidagi kogemata ja võimalik, et ta tunneb end kuidagi süsteemist väljaspool paiknevana.

Arvan, et mängujuht võiks enda korraldatud üritusel ringi liikudes muu rahva sisse sulanduda. Kilejopedes on keepide ja tabardite vahel küll tore vihma taluda, aga mõelgem teistpidi: kuidas suhtutaks mängijasse, kes samas rõivastuses mängule ilmub? Kui koha, rekvisiitide ja mängijate kostüümistamisega on saavutatud õige miljöö, ei ole hea sellele lihtsalt sisse sõita. Samuti rikub selline “suvaline tüüp” ka võimalikud fotod.

Paar konkreetset näidet. Uue Ilma mängudel täitsid mängujuhid kohati ka rollilisi ülesandeid ja kui nad seda parajasti ei teinud, kandsid nad mänguvälisust tähistavat punavalget linti. Pahatihti on mängujuhid piisavalt teada, et see lint on hilisemates mängudes kõrvale vajunud. Samal teemal lasin omale valmistada triibulise helkurribadega mängujuhilindi (mille lisaomadus oli välklambiga fotod ära rikkuda).

Mängujuhi selget tähistamist on tehtud ka lindita. Kiilakad Küülikud jälgisid oma kokkukeedetud suppi karvaste küülikumaskide varjust (või alt, sest enamasti olid need maskid laubal). Muu rõivastus oli tagasihoidlik ja võib-olla ongi silmatorkamatus siin kohal kõige olulisem märksõna. Rongilarbil täitsid mängujuhid ühtlasi ka vagunisaatjate põnevat ülesannet: tähiseks kasutasime Edelaraudteelt laenatud jaamaülema mütse.

Mõnikord läheb ka paremini: Kettamaailma larbil oli mängujuhtideks Surm, Susan ja Albert ning maailma loogika kohaselt pidid kõik mängijad neid ignoreerima (sest surma peret, kui nad seda soovivad, näevad ainult võlurid ja surnud).

Veidi samasse teemasse: Öisel mängul armastavad mängujuhid kanda mugavuse huvides pealampe ja on seeläbi ühelt poolt hästi leitavad ja teiselt poolt hästi leitavad. Pealambiga ei ole viisakas seltskonnaga kaasas käia, sest võib-olla ei soovi seiklejad, et neid avastataks.

Kui sõjaväelane läheb lahinguväljale laigulistes rõivastes, et metsa paremini ära varjuda, võiks ka larbikorraldaja mõelda milliste rõivastega ta kõige paremini ümbrusesse sulanduda võiks. Metsa asemel on siis keskkonnaks mingi konkreetne ajastu ja seal seiklevad tegelased.

Milliseid häid või kehvemaid näiteid sel teemal meenub?

See postitus tehti 15.04.2010 kell 09:15 rubriiki Larp. Kommentaare saad jälgida RSS 2.0 uudisevoo abil. Võid seda postitust kommenteerida. Tagasisideviited (trackback ja pingback) on hetkel suletud.