Mängijate töötlemine muusikaga
17. juuni 2010, postitas irveIrve kirjutab, kuidas külmaverelised mängijad muusika abil vabisevateks närvipundardeks muuta.
Kirjutas Irve
Kui lohe Piusa väikeste koobaste kohalt nii kümme aastat tagasi üle oleks lennanud, oleks ta lisaks lõkkekumale näinud seal ümber istuvaid pisikesi kogusid. Kogud vestsid üksteisele üht kujuteldavat juttu ja neid ümbritsevatelt liivakividelt kajas üks pala, mida esitas üks liiva trotsiv patareidel töötav krigisev makk. Ma ei saa seda kogemust aastaid hiljem kuidagi paremini sõnadesse panna, aga Dead Can Dance’i Aion jääb alatiseks sinna mängima.
Muusika on mugav ja lihtne vahend mängijate meeleolu juhtimiseks. Üks toredamaid viise selle väite kontrollimiseks: võtke mõni meeldiv film ja vaadake ta läbi heliribale tähelepanu pöörates. Võite üle tuua kõik nipid, mida filmikunstis narratiivi toetamiseks muusikaga tehakse.
Mängijatel on tore omadus võtta üle keskkonna üldist meelsust: neil on ajus isegi spetsiaalsed empaatia-neuronid, mille abil nad üksteise tuju kopeerivad (kui üks neist mängu ajal magama jääb, norskavad peagi ka ülejäänud). Teadlased on näiteks kindlaks teinud, et kui üks mängija astub omale neljase täringu kanda, tunnevad tema valu ka ülejäänud. Ilmselt aitas see ahvikarjal kuidagi ellu jääda.
Traditsiooniline maagia püüab mõnikord asjade omadusi teistele asjadele üle kanda: näiteks kui hoiad täringuid maksimaalne number ülespidi, jääb neile omadus ka edaspidi nii veereda ja kui sööd ära härja südame tuleb sulle sisse härja ramm. Kui mängid mängijatele lõbusat muusikat, lähevad nad lõbusamaks ja rikuvad mängumeeleolu ja kui mängid neile kurba muusikat, hakkavad nad nutma ja randmeid lõikuma. Väike nali.
Väldi semantikat
Millist muusikat eelistada võiks? Kõige rohkem läheb vaja sellist muusikat, millel puudub liigne semantika ja mis pakuvad eeskätt meeleolu.
Muusikale lisab soovimatut tähendust mäiteks see, kui lugu on juba varem muus kontekstis teada. Ühtlasi, kartes teid šokeerida: on oht, et tähendust lisavad ka arusaadavad sõnad. Kui teil on arvestatav kogu tähenduseta muusikat, saate selle lihtsalt mängima panna ja seda mitte rohkem torkida.
Hea taustamuusika tuleb reeglina kolmest allikast: esiteks filmide heliribad, teiseks mängude heliribad ja kolmandaks on mõned õige stiiliga heliloojad ja ansamblid.
Filmide heliribadel on mõistlik vältida väga poppe filme: Sõrmuste Isanda seeriaga on oht sattuda äratundmisele. Mängude helid on keerulisemad kätte saada, kuid neis on väga häid pärle: näiteks kõrtsimelu; võitlus sosinatega õudsas templis; vee tiklumine koopas jne.
Mängude helidest on kohati võimalik luua väga veenev keskkond: meremüha ja nagisev laev on midagi, mida filmihelidest naljalt kätte ei saa. Sellised taustahelid nagu vihm, äike, džungel ja möirged on tihti googeldamise kaugusel.
Muusikud-heliloojad on suuresti isikliku eelistuse küsimus, kuigi püüan artikli lõppu veidi selleteemalisi vihjeid anda.
Armasta semantikat
Kui tähenduseta muusika arsenal valmis, tuleb hakata tähenduse vältimist vältima. Millest selline vastuolu? Seepärast, et mängijad tuleb ära programmeerida.
Oletame näiteks, et mängijad hakkavad kokku panema mingisugust seadeldist või desarmeerima pommi: viska oma meloodilisele vilepillile MacGuyveri algusmuusika: avastasin sellest just akustilise versiooni. (Te ei kujuta ette kui lõbus on selle saatel näiteks arvutit lahti kruvida) Põngenemisstseenides saate kasutada Viimse Reliikvia põgenemislaulu. Näete kui nutikas: kasutades mingit olemasolevat assotsiatsiooni, toote mängijates välja mõne juba varem tekitatud tunde.
Ei pea piiduma pelgalt olemasolevate tunnete esiletoomisega. On täiesti mõistlik tekitada emotsioon, seostada see ühe konkreetse palaga ja siis seda vajadusel ette mängida. Oi, see on õel!
Kord said mu mängijad koledal kombel hukka: valisin selleks puhuks ühe väga koleda loo ja lasin seda üsna järjest mängida. Hiljem oli sel lool nii hirmus taak küljes, et tehti märkusi, et palun tehke mu tegelasega mis iganes, aga mitte selle loo saatel. Võis täiesti juhtuda, et õudsates situatsioonides tuli seda lugu natuke rohkem, kui päris juhuvaliku puhul tulnud oleks.
Raskekahurvägi, rünnakule!
Valige igale põhipahale oma teemalugu, mida lasete tema enda ja ta käsilaste ja tema poolt organiseeritud asjade puhul. Ka siin võite kasutada juba tähendusega lugusid ja lugusid, millel on sõnad: nagunii mängite neid harva ja sõnad ütlevad tegelase kohta mõnikord huvitavaid vihjeid.
Kui nüüd too tegelane tegutseb või midagi teeb: pange kohe mängima. Mängijad on nutikad ja märkavad seost õige pea. Nüüd ei pea te isegi spetsiifilise häälega “tere” ütlema (sellest rääkis häälte tegemise artikkel): pange Aislini laul peale ja vaadake kuidas nad närvi lähevad. Teemalaulud toredad ka kogemata, profülaktikaks.
Pahadega piirdumine on nagu selili kleepuva tõrva sisse lirtsatamine: neid saate valida ka kohtadele, organisatsioonidele ja kõigele muule, mis korduma kipub.
Tekita meeleolu
Kuna kogu muusikavaramu ettekandmine ei ole optimeeritud, tõhus ja proffessionaalne, tuleb mängijate paremaks teenindamiseks muusika meeleolude järgi ära sortida. Minu meeleolude nimekiri oli järgmine:
- Võitlus
- Rahulik
- Kurb
- Ärev
- Psühho
- Pidu
- Müstiline
Psühho vajab selgitust: see läks peale siis, kui tahtsin mängijad hulluks ajada.
Ilmselt on võimalikke jagamisviise veel, kuid antud lähenemine töötas üllatavalt hästi ja mul süda tilgub verd, et täpsed nimekirjad koos kõvakettaga õhku lendasid.
Iga emotsioon tuhmub kui seda liiga palju kogeda: kogu õhtu pinget tähendab, et lõpuks on tass kohvi ainus viis ärevust tekitada. See mängija ei teeks vurr isegi siis, kui temasse 20000 volti sisse lasta.
Kui vaesekestel aeg-ajalt puhata lasta ja siis kõige õudsam olemasolev lugu väänata, pole seiklust justkui vajagi. Muidugi on ka see üks filmimaailma äraleierdatumaid trikke. (Huvitav, loodetavasti adapteeruvad mängijad sellega nii, et hakkavad mõtlema: “kuidagi jube rahulik on, kohe läheb väga halvasti”?)
Lõpulause ja siis magama
Mängijad saab vabisevateks närvipundardeks, kui koguda kõik oma instrumentaalpalad, sortida nad meeleolude kaupa ja saadud kogu mõne pahalase teemalooga vürtsitada.
Mõned ansamblid
Dead Can Dance
Blackmore’s Night
Midnight Syndicate (muuhulgas ka D&D Soundtrack)
Adiemus – Songs of Sanctuary
Phillip Glass (Dracula heliriba ja Koyaanisqatsi seeriad)
Vaata ka
