Vähemalt ma veeretan ausalt, mitte vermutiga!

Täring tundub lauatagusest rollimängust üsna lahutamatu ja on seetõttu enda ümber arvestataval hulgal veidraid tavasid kogunud.


Kirjutas Irve

Kui võtta ette üks keskmine rollimängur ja talle teatada, et ta on tulvil ebausku, naerab ta sind välja. Kui aga pikemalt urgitseda ja uurida, et kuidas ta täringut veeretab: “ah, ei midagi erilist: ainult rollilehe peal, parema käega ja samal ajal ei tohi midagi suus olla.”

Täpselt.

Pidasin Higginsi ideest kannustatuna eelmisel nädalal päris mitu sellist vestlust maha ja olen sunnitud parema täringuõnne huvides nüüd kogetut jagama.

Etteulatuvalt pean siiski mainima, et kõike järgnevat teeb lõviosa mängijatest ikka rohkem naljatlevalt ja “igaks juhuks”.

Täringu ostmine

Naissoost mängurid valivad täringu peamiselt värvi järgi: hea värv veeretab selgelt paremaid tulemusi.

Kogenum rollimängija aga teab, et ostmisel tuleb täringut proovida. Loomulikult on hea täring see, mis katsetel hästi veereb. Mõnikord tuleb selleks poes paluda kõik karbid avada ja päriselt tund aega nende abil lustida: kaua valitud, kaunikene.

Hea täringukomplekti paistab saavat siis, kui see pärandatakse sulle mõne omaniku poolt, kes ise enam jutumängudega tegeleda ei soovi. Võid proovida ka näiteks laenata ja mitte tagasi anda. Kui see komplekt on lisaks eelnevale ka must, võid kogu mängugrupi seljatada!

Pendli või nõiavitsaga poodi minnes pälvid kindlasti Väikeste Juhuste Jumala heakskiidu.

Täringu kohtlemine

On teada-tuntud fakt, et täringut ei ole mõtet kalibreerimata vedelema jätta. Täringu kalibreerimiseks tuleb too asetada soovitud number ülespoole, et vaene jublakas teaks, mispidi peatuda tuleb. Mõni mängija kalibreerib oma täringuid niisama mängu ajal laual, kuid mõned asetavad nad terveks ööks “õigesse asendisse” ja unustavad seejärel nädalaks.

Täringu tulemusi aitab parandada ka põhjalik statistika Excelis: nagu meie varasemast artiklist selgus, on loperguste täringute puhul statistiline kallutatus selgelt olemas ja kasulik teada.

Oma täringut ei tohi muidugi ka teistele välja laenata: eriti hull on laenamine mängujuhile, kes “täringud kohe vussi keerab”. Elukogenud mängija ei luba oma täringuid isegi mitte puudutada.

Kui kalibreerimine ei aita, tuleb täring ära vermutiseerida. Selleks pannakse täring vermutisse, leotatakse läbi öö, juuakse vermut ära ja lastakse jook täringule kuivada. Põhjuse leiab ikka!

Täringutele meeldivad ka ilusad tüdrukud: lase mõnel sellisel neile peale puhuda ja kohe läheb paremini. Samuti võib pöörduda preestri poole – õigeusupreestrid on kuuldavasti harjunud igasuguseid asju õnnistama ja nendega võib rohkem õnne olla.

Täringu veeretamine

Veeretamine on täringu elus kõige tähtsam. Seetõttu peab ta taluma viskeid vindiga, riivakatega, kahe käega pihkude vahelt, kuidagi üle käe ja erinevate hõisetega: lahinghüüd, mingi loits või niisama efektne röögatus. Pingpongi servimise imitatsioon töötab pea alati!

Asi on mõtlemises: mõtle pingsalt “kakskümmend-kakskümmend” ja ega ta kaugel polegi.

Hea viske jaoks tuleb veeretada sellisel alusel, et klõbin oleks “mahe”: raamatul, mapil, papitükil. Loomulikult on ka vastaskoolkond, kes veeretab ainult lauaplaadil, et hästi klõbiseks.

Rollilehel veeretamine toob alati õnne: samas ei saa sellel veeretada suurt hulka täringuid (Vampire’i seeriad) ja tuleb hoolega jälgida, et vürhvel lehelt maha ei veereks. Igal juhul on tegemist väga võimsa taiaga.

Täringu julgustamiseks saab talle: peale puhuda, suudelda(!), hõõruda või enne veeretust käsi rusikas otsaette surutuna tulemust ette kujutada.

Tõsisematel mängijatel on mitu komplekti. Nende funktsioonid on üldjoontes sarnased, kuid taktikad erinevad. On neid, kel on üks komplekt tavavisetele ja teine väga erilisteks puhkudeks. Teisalt on ka neid, kes kasutavad üht komplekti kuni too “halvaks läheb”: siis vahetatakse välja kogu kompekt.

Üldse on halvad visked mõistlik enne “päris viset” ära visata. Lihtsalt veeretad seni, kuni kehvad välja tulevad täringust. (Muidugi teame kõik, et see on ohtlik, sest ka head võivad niimoodi “välja tulla” ja siis peab kõvasti veeretama, kuni jälle kõik halvad kätte saab.)

Veeretamise asemel võib kasutada ka vurr-tehnikat. Ära ainult unusta, et mida vähem sarnaneb täring pallile, seda keerulisem on teda vurrina kasutada. Nii on ka kehvemad visked justkui suure töö tulemused: näiteks kaua veerenud 4 tükk tööd ja punnitust. Aga kuidas siis pahandada, kui tõesti ei peaks veerema…

Mis muidugi toobki meid uue teemani.

Täringu karistamine

Kui kõigest eelnevast hoolimata täring ikkagi halvasti veereb ja iseloomu näitab, on selge, et heaga enam ei saa.

Teda tuleb karistada.

Karistamiseks on täringuid pandud mikrolaineahju, keedetud, loobitud väga kaugele ja visatud pooleks. Karistused jagunevad suuresti kaheks: profülaktilised ja lõplikud.

Kui täringuid karistatakse surmanuhtlusega, näiteks neid kruustangide vahele lödiks keerates või kuumaks aetud nõelaga torkides, soovitab Sisalik kindlasti ka ülejäänud täringuid karistamist vaatama panna. Saavad vihjest aru.

Profülaktilise ja letaalse meetme vahel paikneb täringute edasimüümine: siinkirjutaja müüs oma vastikud punased Ohpuule ja tolle käes veeresid nad nagu lambukesed. See kinnitab varem kerkinud kahtlust: kellegi teise täringutega veab paremini.

Kõige eelnevaga võib paharette ka ähvardada, aga siis peab jälgima, et ähvardused vajadusel kindlasti teoks tehakse. Muidu ju õpivad sindrid ära, et see on vaid tühi jutt ja ei karda enam.

Veel nippe

Mängujuhi kuri täring on see täring, mille ta ainult olulistel puhkudel välja võtab. Kõik teavad, et see täring on väga kuri ja töötab hästi. Täring veeretab kõigi kollektiivse usu varal oluliselt õudsamalt kui ülejäänud.

Selgita enne mängu välja head ja kasuta ainult neid. Eriti tõhus dice pooliga mängudel.

Kohtle oma täringuid kui isikuid: pöördu nende poole, kõnele nendega: “noh, nüüd on juba palju halvasti veerenud, äkki nüüd ikka veab.”

Koolkonniti on kombestikus tugevad erinevused. Jälgi hoolega millisesse koolkonda kuulud ja ära sellele väga vastu tööta: muidu tekib segadus ja kellel seda vaja.

Kokkuvõtteks

Täringute kohtlemise põnev maailm väärib kindlasti ka sügavamat antropoloogilist lähenemist ja on igati huvitav kultuuriline fenomen, mis iseloomustab ülihästi ebausu tekkimise mudeleid ja edasikandumist. Nagu meremehed, kes igal õnnetusel meenutavad, kus nad teadlikult mere-etiketi vastu eksinud on, tundub ka täringuveeretajatele, et nende veidrustest on ka tegelikku abi.

Vähemasti ei tule kogu eelnev kuidagi kahjuks.

Käesoleva artikli kirjutamisel olid abiks: Higgins, Surra, Arlis, Berit, Sentius, Urmas, Oop, Toonesepp, Maag ja võib-olla veel mõned kelle unustasin.

Vaata ka

d20 täringu isiksus (Sisalik)
Täringuteema foorumis

  • See on üks põhjusi, miks mulle dragonilaadsed lauamängud ei meeldi – minu meelest eeldaks fair play kõikidele võrdseid võimalusi. Ehk siis kõik viskajad viskavad ühte ja sedasama täringukomplekti. Lihtsamates hasartmängudes, kus vaid d6 kasutusel see ju toimib. Seda peetakse isegi elementaarseks reegliks. Samamoodi ka kaardimängudes – vajadusel võetakse lihtsalt uhiuus kaardipakk, mitte ei ole igal mängijal oma pakist võetud lehed pihus.

  • Minu meelest on jutumängult võrdsete võimaluste nõudmine absurd: ma võin mängujuhina lubada, et püüan mängijaid eelarvamuseta kohelda, aga see on ka kõik. Ega nad mul võitma ei tule laua äärde…

  • Voolava vee all täringute halvast karmast puhastamine ei olegi mainitud?

    Mina alustasin suure ebausupõlgurina. Paar aastat mul polnud isegi oma täringuid, kuni ebausklikud kaasmängijad, kes ei kannatanud välja, et ma nende relvi kasutan oma visetel, sundisid mind endalt üht (kasutatud) komplekti ostma.
    See komplekt veeretas kenasti (mitte küll nagu kulda, kuid kenasti), aga miskipärast ei hinnanud ma neid tookord piisavalt. Suhtusin ükskõikselt, kui lapsed neid endale suhu toppisid ja siis üle toa sülitasid, nii et kaheksasega alustades kadus viimaks 3 täringut hoopis ära kuskile tolmustesse riiulialustesse.

    Siis kingiti mulle uus komplekt. Tolle hetke tegelasele sobivates värvides, ilusad ja puha. Ning korraga tabas mind niitev ebausupuhang, mis tähendas, et mängujuht ei tohi nüüd mingil juhul minu kaheteistkümnesega õnne veeretada ja halvasti käituvaid täringuid tuleb külma puhta veega uhtuda ja kui see ei aita, rohelises tees leotada jne jne jne.