Hullaris: Insylum

Kõik algas raamatuga. Muud mälestused on justkui hägune ja paha udusse keerduv labürinti meenutav tänavate rägastik, on kerge eksida. On valus. Meenutamine on nagu käe sirutamine süstalde ja nugadega täidetud sahtlisse. Sa ei taha meenutada. Aga raamat. See oli etendus. Sa mäletad küll: “Kuningas Kollases”. Oli ball. Mask…

Kirjutas Irve

Insylum on üks neist mikromängudest, mida olen vahelduse mõttes proovinud ja soojalt soovitada julgen.

Kõik mängijad alustavad Asutuses ja ei mäleta midagi. Rolli loomiseks kirjutavad nad paberile oma nime, näiva vanuse, pikkuse, kaalu ja välised tundemärgid. Roll on olemas.Ka mängu reeglid on ülilihtsad: sul on kolm omadust, mida huvitaval moel üksteiseks kantida saab ja tegevus on edukas kui veeretad allapoole . Omadusteks on Võhm, Tervemõistuslikkus, Mälestused. Võhma kulub rahmeldamisele, tervet mõistust reaalsuse muutmisele (no kui sa ei taha midagi näha) ja mälestused on eesmärk: neid sa kogud.

Mängu ülesehitus, kus alustad pea täiesti puhtalt lehelt ja tegelane sünnib mängides ja ise kuidagi kontekstist meenutades kes sa tegelikult oli, on väga nauditav ja teiselaadne. Ühtlasi on mängugrupina üsna tore veidi kõhedalt õudsas keskkonnas endale taustalugu improviseerida. Kuna rolliloomine on lihtne, on surm kerge tulema.

Mängu tegevuskäiku on tõtt-öelda seda rikkumata veidi keeruline kirjeldada: olgu öeldud, et reegliraamat sisaldab ka maailma kirjeldust ja kui tahad mängu mängida, ei tohiks sa seda kindlasti mängijale mõeldud esimesest paarist leheküljest edasi lugeda. Võin ehk niipalju selgitada, et mäng jaguneb päevaks ja ööks (mis mõnikord võivad küll sassi minna): päeval kohtud Asutusega (sanitarid, arstid, psühholoogid) ja öösel… Su palati riivid ja lukud ragistavad end iseenese jõul lahti. Kohtud teiste patsientidega ja avastad veel ühe salapärase ukse, mis pole kindlasti pärit siit maailmast.

Reis Asutusest välja on nii veider, ohtlik, müstiline ja romantiline kui mängujuht ja mängulooja välja veavad. Mängulooja on teinud head tööd. Niipalju olgu öeldud, et Chtulhlu müütose tundjad said juba avalõigust aru mis suunas mäng kisub.

Testmängu jaoks otsisin tublisti kakofoonilist dark ambient stiilis taustamuusikat ja lasin mängijad peale. Kogu protseduur viis meid laupäeva varasest lõunast õhtusse ja oli üsna huvitav. Mängu mitmele päevale jaotada ei tasu, sest koos loodud narratiiv hakkab hägustuma: mis võib-olla ei ole halb. Tagantjärele tarkusena oleksin pidanud mängijatele rõhutama, et öine maailm on mõneti nende endi fantaasia vili ja neil on õigus (ja kohustus) seda reaalsust mitte üleni uskuda.

Kohtumiseni Carcosas!

Vaata ka

Insylumi looja koduleht allalaadimisviitega