Seiklusvaim
12. aug 2010, postitas irveIrve pakub välja, miks mängida laias kaares nii, et juppe lendab.
Kirjutas Irve
Erinevalt arvutimängudest, kus surmast tagasitulek on suuresti salvestamise ja uuesti laadimise küsimus, on larbis ja jutustavas rollimängus surm reeglina üsna lõplik (või vähemasti arvestatava hinnaga). Seetõttu on kombeks nendesse tegelastesse emotsionaalselt rohkem investeerida ja neid veidi rohkem hoida.
Samas ei ole kõik meie tegelased meie lemmikud: mõned mõtted, mis peas päris toredad tundusid, on mängulaua ääres või kuskil lossivaremetes üsna haledad. Mõni lihtsalt ei meeldi. Siit hakkangi jõudma ideeni – olen täheldanud huvitavat seaduspära: kui mõni mu tegelastest mulle väga ei meeldi, kipun temaga rohkem riskima. Mõnel korral heidan ta täiesti mõtlemata kõige õudsama jama keskele ja mõnikord, üsna sageli, ujub ta sellest teatava elegantse lahedusega välja.
Paljud, kellega sellise lahtiütlemise teinud olen, on saanud mu lemmikuteks, sest nad on teinud nii palju lahedaid asju.
Oot.
Need, kes mulle juba algul meeldivad, need ei satugi kunagi nii riskantsetesse oludesse, et lahedaid asju teha. Samas sünnivad hulljulgusest hämmastavalt põnevad episoodid. Võib-olla on see natuke analoogne Dragon Age’is figureerinud Surnute Orduga: orduga liitumis-riituseks on sinu matused.
Niisiis oleks võib-olla paslik oma järgmise seiklusvaimu loomise viimase sammuna väike mõtteline matusetalitus pidada ja mängida laias kaares nii, et juppe lendab?
