Eesti omamütoloogilisest rollimängumaailmast (osa 1.)

Järgnev artikliseeria on kokkuvõte tänavuse Mütofesti vestlusringil räägitust. Vestluse laiem eesmärk oli eesti mütoloogial põhineva fantaasiamaailma populariseerimine, kuid kohalviibinute vähene hulk tähendab, et peaks mõtet levitama ka Sisaliku lugejate seas.

Kirjutas Irve

Vestlusringil oli kaks suuremat eesmärki. Esiti tahtsin stimuleerida mõtteid, et meie mütoloogiast rohkem inspireerutaks. Teiseks tahaksin kunagi sellises maailmas mängida.

Geneeriline fantasy

Andestage värdjalik keelend. Alustan veidi kaugemalt: lääne fantastika on aastakümnete jooksul kõikjalt müüte kokku laenatas suure sidusa süsteemi loonud. Kui Tolkien ja tema jäljendajad laenasid mütoloogiast, siis Dungeons & Dragons laenas omakorda neilt ja kõigist võimalikest legendidest, mõtles ise üht-teist juurde ja paiskas laiali. Drägonimängijad kasvasid suureks ja hakkasid omakorda kirjutama stsenaariume ja arvutimänge. Läbisegatud müüdikompott üha kasvab ja areneb.

Lõppkokkuvõttes on tarbija tänaseks välja koolitatud: kellel on teravatipulised kõrvad? Mis relvadega nad (metsas) varitsevad? Kellele kuulub kaheteraline kirves? Kuidas tappa vampiiri?

Selline sidus süsteem võimaldab orienteeruda: ahaa, siinsed haldjad on traagilise ajalooga orjarahvas; selle raamatu haldjad muutuvad soovi korral nähtamatuks jne. Isegi kui puudub konkreetne seos algse müüdiga, teame me kõiksugu müüdiloomi küllaltki hästi.

Kodumaine geneerika

Mulle meeldiks, kui Eestis toimiks sama süsteem: et meil oleks teada, milline on külmking või mumm üldpuhkudel ja et tekiks üldse võimalus orienteeruda. Teisisõnu: et meil tekiks ajus koht, kuhu enda mütoloogia kinnituda saaks.

Kuidas seda saavutada? Arvan et selleks on tarvilik kaks eeldust täita:

  • Muuta kodumaise mütoloogia olendid mingil kujul mugavamalt kättesaadavamaks.
  • Kasutada omamaises fantastikas kodumaiseid allikaid.

Mugavama kättesaadavuse all mõtlen seda, et meil oleks näiteks nimekiri kollidest, nende lühikirjeldus, veidi võimalikke võimeid ja allikad, kus eluka kohta rohkem teada saaks. Usun, et sellise ponnistuse saaks teha näiteks Wikipedia või Lohewiki abil.

Kui materjalid kord kättesaadavaks muuta, saaksime neid ka mängude loomisel ja kasvõi lugude väljamõtlemisel kuidagi teadlikult eelistada ja kasutada.

Ärge arvake, et meie rahvajuttude aines ei ole nii suurejooneliselt tore, kui “lääne” oma. Ka sealne algmaterjal oli lugudesse vangi pandud ja on enne mängudes mugavaks muutumist siledaks lihvitud.

Meie mütoloogia hetkeseis

Kõigepealt halb uudis: Meie jumalad on surnud ja nendega seotud lood igaveseks kadunud. Nende varjud elavad küll meie ja naabrite juttudes, kuid seda on liiga vähe, et midagi konkreetset taastada. Hea uudis on aga see, et kõiki mitte-jumalaid on meil külluses ning folkloori on enne suulise traditsiooni katkemist väga arvestataval hulgal kirja pandud.

Meie müüte iseloomustab palju üleloomulikku, mis on väga hea: kes siis ikka igapäevasest huvituks? Edasi jutustati ju neid lugusid, mis jutuvestjale huvitavad tundusid. Teiseks meeldib mulle see, et eesti üleloomulik maailm end loogikast kammitseda ei lasknud. See tähendab, et võimalikul jutuvestjal on kohti, kus saab meie üliratsionaalseid mängijaid põhjalikult üllatada.

Iseloomulik on ka see, et meie mütoloogial puuduvad lääne stiilis läbimälutud üldistused — see eespool selgitatud geneeriline ja eklektiline fantastikamaailm. Rahvateadvuses on parimal juhul spetsiifilised tõlgendused: Kivirähu Rehepapp ja Ussisõnad; Eiseni kogutu ja tõlgendatu.

Miks see nii on? Me ei puutu mütoloogiaga kokku (siin on muidugi see koht, kus saaksime midagi ära teha). Teiseks on meie pink rahvana äärmiselt lühike: isegi meie rollimängukogukond on vaevu arutlus-aldis ja paljud muudki mujal levinud hobid on siin paarikümne entusiasti vedada. Keegi lihtsalt pole seda elu kõrvalt tegema asunud.

Tõtt-öelda on ainsad tegelased, kes praegu üldistatud kujul meenuvad Hall Vanamees, kui universaalne tegelane suvalise üleloomuliku põhjenduseks, ning Vanapagan, kui samuti väga universaalne ja huvitav kuju, keda on piisavalt kasutatud. Hädapärast kvalifitseeruks sellesse kategooriasse ka kratid, kelle puhul ka teada on kuidas nad isekeskis töötavad.

Miks üldse vaevuda?

Lõpetuseks selgitan miks üldse arvan, et selline omamaine geneeriline fantasy end välja kanda võiks ja miks me selle nimel vaeva võiks näha.

Esiteks on päris “oma” kindlasti lõbusam ja huvitav. Ei ole võõrapäraseid nimesid nagu Xqrqrmnuxg (Iks-kur-kur-mnuks-gee), olendid sobivad meie natuuriga ja kuidagi uhkem oleks ka. Meil tekiks neid, kes mütoloogiat väljaspool arhiividesse külmutamist ise interpreteeriks, mugandaks ja seeläbi elus hoiaks. Elav jutuvestmise traditsioon on rollimängudes säilinud ja miks peame tegema seda laenatud maailmas?

Teiseks on meie ühiskond äärmiselt terve: meie poliitkorrektsuse tase on nii madal, et saame suurema vaevata kirjutada, kuidas soolikad ussisõnade peale suust välja rögistavad. Lääne maailmas sellist vabadust naljalt ei anta.

Püüdsin selgitada kuhu me aastakümnete pärast mütoloogiaga jõuda võiksime, mis on meie stardipositsioon ja miks seda üldse teha.

Järgmises osas toon välja mõned mõtted selle kohta kuidas seda kõike alustada võiks.

Vaata ka

  • Siin juhtus see õnnetus, et päris esimestel lugejatel tuli lugeda artikli parandamata ja pildita versiooni. Vabandame.

  • Omamaine mugav mütoloogiliste olendite baaskirjeldus (soovitavalt võrgus) on phmt minu unistus =)

    Kangesti tahaks teada, kes ja miks on kaputjalg, kust tekib rukkipaljakas (paljas mees rukkis, miski tont) jms.
    Aga ma ei oska seda kusagilt otsida.
    Tavaliselt tulevad nimed umbes nii: http://www.eki.ee/cgi-bin/saareste.cgi?osa=p&sona=tont

    ja siis mõtle ise, mis asjad need on ja miks ja kus jne