Eesti omamütoloogilisest rollimängumaailmast (osa 2.)

Kui artikli eelmises osas rääkisin geneerilisest maailmast, tahaksin selles artiklis maha märkida vundamendi ja tekitada paar arutluskohta. Järgmisel korral kirjutan veidi meie kollidest, asjadest ja nõidumisest.

Kirjutas: Irve

Põhimõtteline vaidluskoht

Kõige suurem ja keerulisem murekoht on küsimus kui palju jääda truuks algmaterjalile. Kas püüda müüdiolendid võimalikult tervetena mängumaailma üle tõsta, või lõigata neid mängu vajadustele vastavalt seksikamaks. See on toosama mure, et paljud ajalookauged rollimängurid arvavad ilmselt tõsimeeli, et lahing-kuvalda oli tõsimeeli kasutatav ja levinud relv. Kas ja kui palju tohime mütoloogiale pähe istuda?

Minu nägemuses peaksime mõtlema pigem sellele, mis on lahedam ja mängitavam, kui sellele, mis mingis konkreetses jutus kirjas. Iga jutt rahvaarhiivis on enne külmutamist läbinud palju jutuvestjate töötlusi ja oleme mõnes mõttes järgmised. Meie eesmärgid on veidi teised: tuleb rohkem muuta.

Võime kindlad olla, et see meie kohandus esimesel korral ideaalselt välja ei tule ja meie järel kõndijad teevad oma tõlgendustes parema töö. Aga otsa võiks lahti teha.

Foorumis esitas Mart hea küsimuse: kuhu tõmmata piir mütoloogia ja fantaasia vahel allikate valikul. Kas kaasata kirjanike mütoloogiatöötlusi või mitte? Usutavasti on esimeses jaos mõistlik lähtuda rahvatraditsioonist või sellel võimalikult otse kasvavast materjalist. Konkreetsemalt näiteks nii, et Eiseni üldistused sobiksid, aga Kreutzwald-Kivirähk sobiksid pigem vähem. Samas jätkem endale vabadus otsustada, et näiteks Põhja Konn allub Laheduse Reeglile piisavalt, et pälvida kohene ülendamine baasmaterjali hulka.

Lõppkokkuvõtteks on meil nagunii tarvis saada kätte tunnetus või essents ja mitte niiväga ajalooline korrektsus. Ärgem unustagem ainese allumist jutuvestjate omavolile.

Loodetavasti on selline lähenemine pealtvaatajatele ja huvilistele meelepärane.

Mida teha?

Ühe esimese asjana tahaksin näha korralikku kollikogu, mis sisaldaks suurt hulka peletisi, nende töötlust, kirjeldust ja miks mitte ka edasiviiteid ja allikaid ja põhjendusi, miks just see elukas sellisel moel tekitatud sai. Analoogselt saab ilmselt koguda ka imeasju ja nõiavõtteid. Laiemas plaanis võib mõelda ka meid huvitavate ajastute inimeste igapäevaelu kirjeldusele: et keskkonnatunnetus paremini kätte tuleks.

Kuhu seda koguda? Näen kaht võimalust: kui kogume ja kirjutame ajaloolise tõe lähedal, on Wikipedia ilmselt üsna loomulik koht. Kui kirjutame enda asju, pakuksin välja Lohewiki (litsentsid on mõlemal samad, mis lubab sisu vajadusel ühest teise kopeerida).  See on midagi, mida saaks huvilistega täpselt nii teha, et tekitame paar nädalat nimekirja ja siis saab igaüks ühe kolli kuuks ajaks läbimõtlemiseks.

Algmaterjali osas on meil päris mitu huvitavat allikat nagu haldjas.folklore.ee, Eiseni raamatud sealsamas lähedal. Miks mitte ka Mardi soovitatud Juhan Jaik läbi lugeda.

Teine võimalik allikas, mis Mütofestil pakuti: võib-olla oleks otstarbekas leida mõni etnoloog, kes teemas orienteerub ja ühtlasi meie eesmärkidesse positiivselt suhtub ja pidada maha üks või mitu pikemat vestlust. Võib juhtuda, et sealt koorub oluliselt toredamaid mõtteid kui omapäi tuleks.

Veel võimalikke väljundeid

Laiemas plaanis, järgmise sammuna, võib mõelda rollimänguraamatu koostamisele, mis võimaldaks mingite reeglite najal seigelda ja võidelda. Samuti usun, et materjali kogudes võib tekkida paar huvitavat arvutimänguideed. Siin on oluline ka keskkonna väljamõtlemine. Sellest kohe.

Teisalt on mängumaailma ja reeglitega seonduv pigem nii-öelda teise etapi teema. Esimeses jaos peaks kollikogu valmisnuputamisega ühele poole saama.

Keskkonnast

Edasi unistades võib mõelda natuke ka mängukeskkonnale. Kas soovime Rehepapi nägu külaühiskonda? Muinasaegset vanemate ja muinaskihelkondadega müüdimaailma?

Mängulahendusi on veel: kujutan ette et mängijad, kes mõne manatarga teenistuses sulased/õpipoisid võiks saada päris huvitavate seikluste osaliseks. Kui mõelda arvutimängudele, tahaks kohe teha näiteks rahapaja kättesaamise mõistatusmängu, mis näeks välja nagu nuputusmäng Goblins.

Siin on ilmselt see teine oluline piiritõmbamise koht: me ei suuda selgelt kõike teha.

Kas võtame ette? Kui allikatruud oleme? Kes teist tahaks?

Vaata ka