Kõrvalepõige

Irve kirjutab ühest potentsiaalselt huvitavast, kuid kindlasti vastuolulisest mängujuhtimistehnikast, mida võib nimetada kõrvalepõikeks, vahestseeniks või vaheklipiks ja mis on näpatud arvutimängudest. Ise ta selle peale ei tulnud: tehnika on näpatud raamatust Ravenloft Dungeon Master’s Guide.

Kirjutas Irve

Mängijad madistavad mitu mängu järjest kurikaelale aina lähemale. Lõpuks, olles end lakeide lurtsuvast müürist läbi murdnud, jõuavad kangelased kurikaela pessa. “Tere-tere. Ma juba ootasingi teie saabumist…” alustab kurikael oma klišee-stiilset monoloogi.

“Minu inikas on 22,” teatab seepeale kõige verejanulisem mängija.

Nii taandubki tore ja huvitava iseloomuga kurikael oma lahing-karakteristikuteks. Ükski mängija ei saa kunagi teada, et mehel oli tegelikult Õilis Plaan, mis mingi nurga alt isegi äärmiselt sümpaatseks võiks osutuda. Kõik need tunnid, mil kodus (salaja) tema häält harjutasid ja peegli ees (voodilinaga) poseerides kurja nägu tegid on prügikastis.

Sealjuures ei tee mängijad isegi midagi valesti! Nad on täiesti rollis ja selles rollis ei ole neil absoluutselt otstarbekas kurikaela ära kuulata või temaga dialoogi astuda. Kurikaela tuleb ju kangelastest lahus hoida ja isegi käsilaste tegudega ei saa lõppvastane piisavalt selgepiirilist kuju. Alati ei saa ju mängijaid vangistada või nende ründeid ebaefektiivseks muuta. Piiramine ajab neid ju närvi.

Kuidas muuta kurikael kolmemõõtmeliseks?

Kasutame kõrvalepõikeid

Vahestseen on tehnika, milles esitatakse mängijatele hetki nende seiklusest nii, et nende tegelased selles ei osale. Mõelgem näiteks filmitreileritele: ka need on kiired, intensiivsed ja püüavad publikule naha vahele pugeda. Nende stseenidega saab külvata  tundeid, kurbust, põnevust, müstikat või õudu.

Filmid kasutavad vahestseene üsna tihti. Peategelaste tegevusele lõigatakse vahele antagonistide või kõrvaltegelaste poolt tehtavat. Enne jätkamist peab vist hoiatama, et hüpped esimesest isikust kolmandasse ja tagasi ei ole igaühe maitse ja mõnele grupile nad ei sobi.

Näidisstseen pärineb algallikast pea muutmata kujul (mängijad jahivad Traveni nimelist vampiiri).

Jutustaja: Jõuate taluni. Sadulast maha ronides märkate, et maja uks on pärani. See kääksub tasases tuules edasi-tagasi. Esikus näete ümberpaisatud lauda ja tooli. Riiulis oleva küünlajupi külge klammerdub tõmbetuules lipendav küünlaleek.

A: Marik vaatab ringi ja raputab pead: “Me jäime hiljaks.”

B: “Väga halb.”

C: Kükitan maha ja vaatan, kas on jälgi.

J: Üks hetk. Kõrvalepõige. Ühes toas on luitunud mängutoos. Kõhn kahvatu käsi keerab selle üles ja avab kaane. Toosist kostub viis, mis on ühtaegu lapsikult süütu ja teisalt kummastavalt väärdunud. Traven tõstab pilgu voodile, milles lebab kinniseotud talunaine.
Traven ütleb üsna kurval moel: “See on minu tütre mängutoos. Ka sinul on tütar, eks? Ma loodan, et sa mõistad miks ma selle kõigega ponnistama pean.”
Külm, valge portselanmask, mis naise nägu katab, varjab kõik võimalikud naise reaktsioonid. Näost paistavad ainult ainiti jõllitavad hirmunud silmad. Traven võtab rahulikult laualt skalpelli ja astub lähemale. Ta käsi liigub õhus muusika taktis nagu juhataks ta mängutoosis olevat väärdunud orkestrit. Traven kummardab ja silitab naise pead: “Mul läheb veidi aega,” sosistab ta. “Alustagem, eks?”
Kõrvalepõike lõpp. Mis te muidu teete?

B: “Vandel, kuidas sul nende jälgedega läheb? Me peame selle naise kohe leidma.”

Nagu näha saab vahestseene esitada nii, et nad ei annagi mängijatele otsest lisainfot. Nad teavad niigi, et tegu on vampiiriga, kes naisi röövib. Tõuseb ainult pinge. Ühtlasi tähendab lõplik kohtumine vampiiriga nüüd mängijate jaoks palju enam, kui varem. Ka ohver on nüüd vähem statistika ja rohkem elus.

Soovitusi vahestseenideks

Vahestseenid võib oma mängus üsna oluliseks muuta: eriti kui draama ja rollimäng kuidagi võitlustest olulisemad juhtuvad olema. Mõelge, kui peaksite vaatama filmi, kus pahalast näete alles lõpustseenis. Oluliselt huvitavam on ju mängijatele oponendi loomust järk-järgult avada.

Hea vahestseen võiks olla lühike ja mahlane. Pikk tüütab mängijad ära: nad on tegelikult mängimas ja mitte lugu kuulamas. Vahestseenis olgu tegevust, väike pingestumine ja midagi dramaatilist. Neil võiks olla ka eesmärk.

Üheks heaks eesmärgiks võiks olla karakterite loomine. Kogenud kangelased on tõhusad ja ei jäta kurikaelale vestluseks palju aega. Antagonistide motiivide mõistmine on tihti väga nauditav ja põnev osa mängust. Kurikaeltega ei pea piirduma. Alati võib näidata ka mõnd kõrvaltegelast või liitlast. Saate näidata neis külgi, mida muidu mängijad ei näeks.

Vahestseene saab kasutada ka paralleeltegevuste kujutamisel. Kui kangelased peavad kangelaslikku lahingut värava kaitseks, pagevad linnaelanikud meeleheitlikult põgenemistunnelitesse. Iga hetk päästab elusid.

Kui mängijad saavutavad väikese võidu, võib neile näidata selle võidu tagajärgi. Nii auhinna mõttes, et nad tunnetaksid ka ise rõõmu vastase varbale astumisest. See väärtustab ka kangelaste tegevust mängumaailmas.

Katsetage vahestseene

Vahestseenide loomine on tore tegevus ja neid tasuks katsetada. Mäletan ka oma vastumeelsust selle idee suhtes, kuid samas ei suuda seda praegu enam mõista. Ma ei saa öelda, et neid tihti kasutaksin, kuid vabadus, mille nad annavad on üsna ahvatlev. Lisaks: tegelikult ei pea vahestseenid mängu ajal aset leidma. Kui teil on mängufoorum või kroonikablogi, võib vahestseenid mõnuga sinna kirjutada.