Irratsionaalsuse kiituseks

Irve ütleb midagi hästi ilmset hästi mitmel moel põhjendades.

Kirjutas Irve

Olen täheldanud, et nii mina, kui paljud sõbrad-tuttavad kipuvad tegema hästi sarnastel alustel tegutsevaid tegelasi. Meie klassikaline rollimängukarakter on ülemäära ratsionaalne ja alalhoidlik. Põhjus on ju ometi lihtne: Ohtlikus situatsioonis valime teadvustamata kõige ohutuma variandi. Käituksime justkui ideaalne sõjaväeosa õppustel: täpselt nii, nagu vaja.

Kuigi mängujuhi elu teeb see hästi lihtsaks (ta teab, et mängija liigub ohu vähendamise suunas), tähendab see seda, et seiklejad on palju vähem jamas, kui nad suudaksid. Jamas mitteolemine on küll tore, aga tegelikult meeldib meile elegantne olukordadest väljarabelemine rohkem. Loovust, pabinat ja nalja saab alles korraliku supi sees.

Suvalises õudusfilmis või põnevamas raamatus näeme tihti peakangelast midagi esmaklassiliselt lolli tegemas. Kuigi nende lugude autorid teavad reeglina lõppsadamat ette, pean võtet pädevaks ka rollimängudes. Hetkedel, mil me pole optimaalselt tõhusad, sünnivad tegelased. Irratsionaalsus näitab kätte tegelaste puuduseid ja põhimõtteid.

Mul on koguni lausa tunne, et kõik rollid on taanduv küsimusele: mis paneb sind irratsionaalselt tegutsema?

Kuna olen palju tõhusa mängu koolkondades ringi käinud ja alles üsna hiljuti reaalselt näinud, kuidas loo kulgemisega paralleelis häid halbu valikuid tehakse, tundub mõte üllatav ja seega jagamist väärt. Isegi kui tehtud valikud seikluskonna veelgi sügavamasse liiva sikutavad, kehtib alati igipõline põhimõte: mida hullem sul parajasti on, seda parema loo sellest hiljem saab.

Karakter on irratsionaalsete valikute põhjendus.

Kõige eelneva eelduseks on grupi koostöö:

  • Mängijana ei tohiks kiusu pärast grupile kaikaid kodarasse loopida
  • (Jutumängu) mängujuhina ei tohiks iga rumalust surmaga karistada: iga oht on pigem võimalus laheduseks
  • Kaasmängijatele tuleb jätta nende õigus olla irratsionaalne: pahandamine on väga kerge