Paizo Pathfinder müüb paremini kui D&D

Paizo tegevjuht Lisa Stevens teatas juuni lõpus, et Pahtfinderi toodete müügimaht on ületanud D&D reeglistiku oma.

Kirjutas Irve

See omamoodi sümboolne teade pole küll päris ootamatu. Mõnes mõttes on Wizards of the Coast aja jooksul teinud huvitavaid valikuid ning D&D viimase aja lugu väärib jutustamist. Mingem tagasi aastasse 1998. Sel hetkel oli kaubamärgiks AD&D ning reeglistiku versiooniks see, mida täna 2e-ks nimetame.

Kõigepealt natuke rollimänguraamatute turust. Laias laastus jagunevad raamatud põhiraamatuteks ilma milleta mängida ei saa, reegliraamatuteks, mis loovad uusi reegleid või kirjeldavad nodi ja seiklusraamatuteks. Põhiraamatud müüvad pea alati hästi, aga elu näitab, et neid ostetakse vaid korra. Näiteks kasutab siinkirjutaja ikka raamatukomplekti aastast 2000 ning umbes praegu hakkab tulema kätte koht kus võiks mõelda vahetamisele. Seiklusraamatute (või moodulite) müük on väga kehva ning neid toodetakse praktiliselt ainult seepärast, et toetada põhi- ja reegliraamatute turgu. Üldpuhkudel püütakse seetõttu seiklusraamatutes hiljuti ilmunud reegliraamatutele ka viidata (“Siin kasutame veealuste koletiste erireegleid, mille leiate raamatust Atlantise Vaimud, kust leiate ka kalaparvede täpsemad statistikud, mis on siin ära toodud vaid kasutusmugavuse huvides.”). Eelneva mõte: reegliraamatud müüvad, kõik muu mitte eriti.

3E

2e oli väga vana, lohisevate ebaintuitiivsete reeglitega kole mäng, mida oli ajapikku lapitud-parandatud. Mängu reeglistikul olid omad võlud, kuid vahepeal toimunud suured hüpped lauamängude reeglistike elegantsis olid seal täiesti toimumata. 2e oli saurus ning hakati välja töötama 3ndat redaktsiooni.

Seevastu oli õppida paljust ning meeskond, kes Wizardsis asja kokku panema hakkas lähenes mängule väga süsteemselt. Nad viisid reeglierandid miinimumi, taandades lahendusmeetodid võimalikult ühetaolisteks ning kasvõi näiteks välja nuputades, et keskmiselt on igal mängul 4 mängijat, kes tahaks kord kuus uut levelit, mis iga nädal mängides tähendabki leveldamist iga 4 mängu tagant.

Tegelikult ei ole reeglid siin kõige olulisem. Nimelt otsustati (kahtlustan siin Ryan Dancey nime) et D&D võiks olla soosivam firmade suhtes, kes tahaks pakkuda reegliraamatuid või seiklusi. Mõttekäik, millega see juhatusele müüdi oli midagi sellist: kui teised nagunii tahaks teha reegliraamatuid ja tegelikult reegleid nagunii väga patenteerida/kaitsta ei saa, on mõistlikum kogu seda teisest tööstust veidi juhtida ja pakkudagi välja litsents, mille alusel kõik seda reeglistikku kasutada saaks. Loodi Open Gaming License, mis on sarnane Vaba Tarkvara loogikale: kasuta reegleid eeldusel, et ka teised võivad sinu omi kasutada. See kõik oli veidi keerulisem ja juriidilisem, aga tulemus oli see, et igaüks sai D&D jaoks reegliraamatuid kirjastada.

Ometi (ja siin lähen veidi spekulatiivseks) ei olnud see päris kogu põhjendus. Nimelt tundsid reeglistike autorid, et ega korporatsioon neid kaua ei vaja — ilus oleks seiklusi ja reegleid luua ka hiljem: vabakutselisena. Sisuliselt kindlustas Open Gaming neile ka töö pärast Wizardsit. Autorid kauaks tööle ei jäänudki: Monte Cook lahkus 2001, Skip Williams vallandati 2002. Jonathan Tweet lasti lahti aastal 2008: sisuliselt pärast 3nda redaktsiooni ammendumist.

3E oli hitt ja ükski rollimängutoode pole enne ega pärast end nii hästi müütanud. Kõik vahetasid reeglistikku ja õitses ka toosama kolmandate osapoolte turg.

Rahalugejad ja 3.5E

Rahalugejatele selline asjade käik meeldis ning kui meeletu rahavoog kahanema hakkas, tekkis ülevalt väga tugev surve: “tehke seda palun uuesti ja uuesti, sest see oli uskumatult mõnus.” Paraku ei saanud “ülemine pool” hästi aru, et tuumikraamatud müüvad vaid korra ja reegliraamatud ainult mingi kriitilise piirini, kus pea enam uusi reegleid vastu ei võta.

3.5 redaktsioon oli algselt, päris 3.0 loomisel, tooteplaani ära planeeritud. Tegemist oli täiesti uute piltide ja uue kujundusega reeglistiku versiooniga, mis sisaldab seni märgatud vigade parandusi ning paari lisareeglit, mille järgi on vajadus. Ühesõnaga raamatute värskenduskuur neile kes tahavad.

Rahalugejad vaatasid seda plaani ning see ei meeldinud neile, sest “need kes seda tahavad” ei ole “korrake seda palun uuesti”. Raha andis uue ülesande. Kujundus ja pildid suuresti samaks jätta, sest nii on odav; reegleid muuta piisavalt palju, et reegliversioonid mugavalt ei ühilduks. Kui 3e disainerid olid juhindunud loogikast: mida muudame, seda palju, mida ei muuda, see jääb täiesti samaks (reegliõppel väga õige lähenemine), siis uus versioon rikkus seda päris palju. Rollimängijad on keskmiselt intelligentsem turg ja paljud pahandasid, ärritusid ja 3.5e jäi oma vähepõhjendatud muudatustega selgelt Suurele Tulemisele alla.

Rahalugejad said aru, et on vaja luua 4E, mis on täiesti teistsugune.

4E ja Pathfinder

Neljas redatksioon juhindus mitmest katsetatud asjast ning MMORPG mängudest. Sisuliselt otsustati mängida nooremale turule, kel on mitu eelist: üks neist see, et nad on vähem intelligentsed ja ostavad rohkem jama, teine see, et neil on rohkem aega selle jamaga tegeleda. Reeglistikule tähendas see lihtsamaks muutumist, väga mugavat arvutimänguks kohalduvust (kes kunagi 3e reeglitega arvutimängu näinud on saab aru, et sellele polnud üldse mõeldud) ja taktikalise lahingu tähtsuse olulist suurendamist. Põhikonkurendiks olid kujunenud arvutimängud.

4E tuli välja, ei olnud selline määratu hitt kui 3E, aga müüs siiski üpris hästi.

Nüüd tuleb mängu toosama Open Gaming License, sest mitte kõik ei tahtnud reeglistikku vahetada. Paizo, üks suurematest 3e mitteametlikest tootjatest teatas, et nemad teevad “3.75” reeglistiku, mis on samamoodi vabaks kasutamiseks ning millega kõik ülejäänud tootjad võivad end kokku sobitada. Reeglistikku arendati avalikult, testiti avalikult ning reeglid osutusid ilmselt populaarsemaks kui autorid loota julgesid.

Mis võiks olla Pathfinderi edu taga? Kahtlustan et firma enda kogukonnasuhtluse toon. Paizo on küll selgelt äriline ettevõte, aga selle firma korporatiivne keel ja käitumine ei näe välja ahne, vaid pigem selline entusiastlik ja rollimänguhobi toetav. CEO võtab foorumis sõna; reeglite kasutamiseks on mugav lingitud wiki. Ma saan Pahtfinderi reeglid tasuta ja kui mulle nad meeldivad, saan nad ära osta. Sellist asja on raske mitte fännida.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi kuuldused D&D surmast on liialdatud, peavad kõik rollimängu fännid tänama Ryan Dancey visiooni, mis suutis omal ajal D&D nii-öelda lohe lõugade vahelt välja smuugeldada ja tänu millele on vana reeglistiku fännidel võimalus rahakotiga parema süsteemi kasuks hääletada.

Vaata ka