Sisalik

Seikluse ettevalmistamisel on palju erinevaid lähenemisviise. Ülo kirjutab lähenemist narratiivi seisukohalt – ehk kuidas teha lugu, mis töötaks mängitava seiklusena.

NB! Artikli lõpus on üks uus omaloodud seiklus, mis sobib alustavale mängujuhile jutumängu tegemiseks või selle eeskujul omaenda seikluste loomiseks. “Sada aastat turvalisust”.

(veel…)

Sisaliku raugemise tõttu maakeelsete rollimänguartiklite sekka tekkinud lünka on lõpuks täitma asutud. Loomulikult viitame teid õigesse kohta edasi: Paneks Metat. Häbitu enesereklaamina soovitab irve lugeda ka artiklisabas olevat kommentaari.

Kuna olen ammu soovinud kirjutada kirjutamise ja lugude jutustamise teooriast, oli rõõm leida, et sellega on keegi juba algust teinud. Ava-artikliks piiluge teksti nimega Struktuur. Antud artikli mõtteid saab täiesti edukalt kanda üle ka rollimängumaailma. Samas on teatud pingespetsiifilisi mustreid, mida jutustav rollimäng teistmoodi teeb. Kuna kirjutamine on teatud määral hasartne, ei saa varjata käe sügelemist. Peatse kohtumiseni samal teemal.

Vaata ka

• Kuids saada kirjanikuks?

Irve ütleb midagi hästi ilmset hästi mitmel moel põhjendades.

(veel…)

Irve kirjutab ühest potentsiaalselt huvitavast, kuid kindlasti vastuolulisest mängujuhtimistehnikast, mida võib nimetada kõrvalepõikeks, vahestseeniks või vaheklipiks ja mis on näpatud arvutimängudest. Ise ta selle peale ei tulnud: tehnika on näpatud raamatust Ravenloft Dungeon Master’s Guide.

Kirjutas Irve

(veel…)

Selleneljapäevases artiklis võtan kokku veel paar viimast mõtet, mis larbi ja lõbuga kirja panemata jäi.

(veel…)

Seekordne arutlus algab üsna kaugelt ja tatsub üsna rahuliku kaarega oma loogilisse lõppu. Mõtisklen veidi üldistamise ja inspiratsiooni teemadel.

Loodetavasti on lugeja märganud, et end rollimängudeks nimetatud arvutimängud koosnevad reeglina kahe ülesande kombineerimisest: asja toomine ja kellegi nottimine. Selleks, et mäng tüütuks ei muutuks püütakse mainitud tegevuste õigustamiseks jutustada lugu ja luuakse mängijas tunne, et ta on veel ebatäielik ja pakutakse leveldamise näol arenguvõimalust.

(veel…)

Kui mäng ei ole lõbus, siis seda ei mängita. Või see polegi mäng.

Ükskõik milline. Arvutimäng. Seltskondlik mäng. Lauamäng. Jutumäng. Larp. Kui nüüd küsida, et mis see lõbu nendes siis on, siis ei oskakski sõrme millelegi osutada.

Siis sattus mulle kätte Raph Kosteri raamat “A Theory of Fun for Game Design”.

(veel…)

Irve pakub välja, miks mängida laias kaares nii, et juppe lendab.

(veel…)